Madalpingekaitselülituste liigitus Sõltuvalt ehitusest, võib madalpingekaitselülitid jagada kolme suuremasse klassi: Minikaitselüliti (ingl. lüh. MCB - Miniature Circuit Breaker): ühepooluselistest kinnistest moodulitest (mis sisaldavad eneses enamasti termomagnetilist vabastit, lahutusmehhanismi, kontakte ja kaarekustutusseadet) kokkupandud kaitselüliti, tänapäeval tavaliselt hõlpsalt monteeritav DIN-montaazilatile. Kaitselüliti mitmesugused lisaseadmed (abikontaktid, täiendavad vabastid jne.) on monteeritavad kaitselüliti külge. Nimivoolude vahemik 0,1 A - 125 A, (Viimasel ajal on hakatud valmistama ka väiksema nimivooluga (kuni 32A) ühe standardmooduli (18 mm) laiuseid kaitselülitid, mis on kahepooluselised. 2010 aastal jõudsid neist Eesti turule juba ka sellised, mis sisaldavad samas 1 mooduli laiuses korpuses ka rikkevooluvabastit.) Kompaktkaitselüliti (ingl. lüh. MCCB - Moulded Case Circuit Breaker):
kaitstava mootori jõuahelasse vahetult (joonis 1.20.a) või voolutrafode sekundaarahelate kaudu (joonis 1.20.b) reeglina kontaktori jõukontaktide ja mootori vahele. Termorelee(de) avanevad kontaktid lülitatakse kontaktori mähise ahelasse (joonis 1.20.c). Joonis 1.20 Elektrimootorit kaitseb ülekoormuse eest ka kaitselüliti, kui ta on varustatud termiliste vabastitega. Tavaliselt on nendeks bimetallplaatidega vabastid. Bimetalltermoreleede või termiliste vabastite nimivool valitakse tingimuse Itermo = (1,0...1,15) In järgi, kus In on kaitstava mootori nimivool. Bimetalltermoreleede või -vabastite oluliseks puuduseks on see, et nad rakenduvad sõltuvalt bimetallplaadi, mitte aga kaitstava mootori mähiste temperatuurist. Seetõttu ei ole garanteeritud mootori kindel kaitse. Samuti ei reageeri nad lühiajalisele ülekoormusele tänu bimetallplaadi soojuslikule inertsile
annaabi.ee 
