Tammsaare - "Juudit"
käeotsas. Meie muidugi teame, et seal on pea, aga eelnevad rõhuasetused ja Juuditi irooniline toon jätavad
võimaluse mõelda sinna ka midagi muud. Jne.
Muidugi on selle liini esilerebimine etenduse tervikust meelevaldne, kuid samas selle olemasolu etenduse
jälgitavuse seisukohalt otsustava tähtsusega. Ja sugugi mitte seepärast, et (mees)vaatajal vöökohast
kõrgemad huvid puuduksid. Küll aga seepärast, et sel kombel äratehtuina ei püüagi me vaatajaina võimatut,
s.o samastuda Juuditiga, s.o mõista naist, kes on saladus.
Ja nii jääb meil aega jõukohasema ülesande jaoks - vaadata laval mehi, aru saada nende käitumise
motiividest. Ja seal on, mida vaadata, sest tundub, et Merle Palmiste selgemate piirjoontega ja samas
läbipaistvam Juudit käivitab ka laval eelmisest suvest täpsema ja jõulisema vastasmängu nii peavanem Osia
(Andrus Allikvee) kui Nimetuga (Hendrik Toompere). Peeter Volkonski Olovernesest kõnelemata.
annaabi.ee 
