põhjuseks on õhurõhk. Pascali kurvastuseks leidis Descartes end olevat eksperimendi idee autori. Torricelli hüpoteesi tõestamiseks lasi ta oma sugulasel Florin Périer'l ronida elavhõbedatorudega Puy-de-Dôme mäe otsa, eeldades, et õhusamba muutumine peaks kaasta tooma vedelikusamba nivoo muutumise torus. Sama aasta lõpus avaldatud kirjutises lükkas ta lõplikult ümber keskaegse dogma looduse tühjusekartusest, mida seni peeti põhjuseks, miks vedelik pumbas tõuseb. Vaakumieksperimente jätkates sõnastas Pascal Pascali seaduse ehk hüdrostaatika põhiseaduse, mille kohaselt kandub rõhk vedelikus edasi igas suunas ühtlaselt. Pascal arvutas esimesena välja atmosfääri ligikaudse massi. Pascali teos "Traktaat tühjusest", mille ta lõpetas 1651, ei jõudnud trükki ja säilinud on vaid selle eessõna. SI-süsteemi rõhu- ja pingeühik on Blaise Pascali auks nimetatud paskaliks. 6
sadakond aastat ees, on kaotsi läinud. Säilinud on vaid mõned Gottfried Leibnizi ümberkirjutused. Tema töö lõpmata väikeste suuruste analüüsimisel annab alust pidada teda Newtoni ja Leibnizi vahetuimaks eelkäijaks diferentsiaal- ja integraalarvutuse loomisel. 2.3. Füüsika Blaise Pascal on üks hüdrostaatika rajajaid. Hüdrostaatika on hüdromehaanika ja hüdraulika haru, mis uurib tasakaalus olevat vedelikku. Vaakumieksperimente jätkates sõnastas Pascal ka Pascali seaduse: Vedelikud ja gaasid annavad rõhku edasi kõigis suundades ühteviisi. Nii saadakse ka seadusele vastav valem p= F/S, kus p on rõhk(rõhk on vaadeldavale kehale mõjuv rõhumisjõud pinnaühiku kohta), F on jõud ning S pindala. Pascali järgi on nimetatud ka rõhu ühik paskal(P), mis vastab rõhumisjõule üks njuuton(N) 1646. aastal kordas ja laiendas Pascal Evangelista Torricelli katseid, uurides vedelikutaseme muutumise põhjuseid kolvis
annaabi.ee 
