Barokkmuusika ja tänapäeva muusika
alates 1945. aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans
Oesch rõhutavad mõistega eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945.
Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise
huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste
muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmann ja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi
koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku (Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku (Igor Stravinski)
muusikat, kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist
hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu
võitles Theodor Adorno, kes pidas autentselt uueks Arnold Schönbergi muusikat. Omapoolse range
välistamisega tõlgendab ta Schönbergi
kompositsioonimeetodeid muusikasotsioloogiliseja ajaloofilosoofilise progressina ning nimetab 1949.