Paljud kirjanikud on kirjutanud raamatu just selle mõttega, et inimene leiaks raamatust tuge, abi ja mõistmist, et inimene saaks ennast raamatuga samastada ja tunda, et ta pole ainukene, kes peab seda jama kannatama. Näiteks Aidi Valliku raamat "Kuidas elad, Ann?" on üks minu lemmikutest raamatutest, see räägib 8.klassi tüdrukust nimega Ann, kes elas koos vanematega rahulikku ja rõõmsat elu, kuni päevani millal ta leidis keldrist ema kirjutatud päeviku. Tüdruk oli väga uudisimulik ning otsustas päevaraamatu läbi lugeda. Ema oli alalõpmata Ann´ile seletanud, et üks korralik tüdruk ei tohi suitsetada ega alkoholi tarbida ning kodused ülesanded tuleb alati ära teha. Ann elaski nende reeglite järgi ja talle jäi juttude põhjal mulje, et ka tema ema oli noorena selline olnud, kuid siin eksis tüdruk rängalt. Päevikust luges Ann, kuidas Kärt (tema ema) hääletas Tartusse, jõi seal ennast täis, suitsetas ning hulkus niisama teistega linnas ringi
annaabi.ee 
