Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
des vormides enam mingit selget sisu, ei enam vana ega veel uut.
Eesti rahvas osutus kardetavaimas, hingelises vaakuumis, ilma ideoloogiata, ilma
siduva, ühendava aateta, ilma tuleviku tähisteta. Kuid loodus ei lepi tühjusega,
loomusunnil täitub see millegagi.
J. Uluotsa Suur-Soome ideoloogiat ei taha küll kuidagi lugeda mingiks quasi-
ideoloogiaks, — kuid olevaid või mõeldavaid rahvusvahelisi konstellatsioone
arvestades on see siiski liiaks utoopiamaiguline, et sellele rajada mingit tööd või
poliitikat, et tõmmata kaasa laiemaid hulki. Ometi on sellel Suur-Soome unistusel
üks tähtis positiivne külg — eestlase rahvusliku enesetunde püstihoidmine: julgus
unistadagi Suursoomest.
Enesetunde, iseteadvuse puudus, orjahinge enda alaväärsuse tunne, — see on
näruseim element eestlase hinges, mis lööb läbi ka meie mentaliteedis. Siin — ja
sisemise kultuuri puudulikkuses — ongi igasuguste ideoloogia aseainete põhjus.