Vastureformatsioon
Tugevdati kiriku tsentraliseeritud
organisatsiooni ja distsipliini, piiskoppide poliitiline ja administratiivne tegevus pidi
taanduma usulise ees.
Paavst Paulus IV seadis sisse inkvisitsiooni, ketserite jälitamise ja kirjanduse tsensuuri.
Tema autokraatlikes püüdlustes peegeldus teatud määral katoliku kirikus juba varem
sündinud ranget usulist distsipliini nõudvate suundade mõju. Samal ajal leidis aset
uuendus, mis tähtsustas isiklikku ja vahetut emotsionaalset usukogemust, tekkisid
müstitsistlikud suunad. Kõrgete kirikutegelaste seas levis püüdlus aidata läbi isikliku
täiustumise kaasa kiriku tervenemisele. Dominikaani taustaga paavst Pius V püüdis
parandada kiriku avalikku moraali ning propageerida vagadust ja kasinat elu. Ta toetas
jesuiitide tegevust ja inkvisitsiooni. Paavst Sixtus V ei keskendunud mitte niivõrd
surveabinõudele kui katoliku maailma atraktiivsuse suurendamisele võeti ette barokse
annaabi.ee 
