a. võeti Suuremõisa nagu teisedki Rootsi riigimõisad Vene krooni hallata. 1712-1755 oli mõis antud rendile. 1775.a. sai Suuremõisa omanikuks E.M.Stenbocki poeg Jacob Pontus Stenbock (1744-1824), aga oma elustiili tõttu langes ta suurtesse võlgadesse ning Suuremõisa mõis läks vekslite kattena 1796.a. parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile (1744-1811), kelle suguvõsa valdusse jäi mõis rohkem kui sajandiks. 1811. a päris Suuremõisa mõisa O.R.L von Ungern-Sternbergi poeg Peter Ludwig Konstantin Ungern-Sternberg (1779-1836), kes ehitas laevu, kasvatas meriinolambaid ja rajas Kärdla kalevivabriku, mis esimese aasta töötas Suuremõisa mõisas ja 1830 koliti Kärdlasse. 1836. a sai Suuremõisa omanikuks P.L.K.Ungern-Sternbergi poeg Adam Theodor Andreas Ungern-Sternberg (1819-1847) 1847. a sai mõisa tema noorem vend Evald Aleksander Andreas (1824-1899) Peale teda sai mõisa omanikuks tema poeg Evald Adam Gustav Paul Konstantin (1863-1909). 1909
Ungru mõis asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Alates 1620test aastatest kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses. Mõisa viimane omanik oli Klaus von Ungern-Sternberg. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis. 1893-99 Ewald von Ungern-Sternbergi ehitatud loss on puhta vuugiga paekiviehitis, mida iseloomustab keerukas põhiplaan ning arvukad baroksed voluutviilud. Viile oli lossil kokku üksteist -- neid kaunistasid meisterlikult tahutud paedetailid, sh hulk barokseid kaunistusi. Lossi viilud ja akende raidraamid olid Saksamaal Halle lähedal asuva Merseburgi lossi barokkviilude peaaegu täpsed koopiad. Merseburgi loss on Ungru ehitajatele olnud ka muus osas eeskujuks. Lossi keskosa kroonis neljakorruseline kivitorn. Sihvakas barokne
Ungru loss (saksa k Linden) asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Alates 1620test aastatest kuni võõrandamiseni 1919 oli loss von Ungern-Sternbergide omanduses. Lossi viimane omanik oli Klaus von Ungern-Sternberg. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis. 1893-99 Ewald von Ungern-Sternbergi ehitatud loss on puhta vuugiga paekiviehitis, mida iseloomustab keerukas põhiplaan ning arvukad baroksed voluutviilud. Viile oli lossil kokku üksteist - neid kaunistasid meisterlikult tahutud paedetailid, sh hulk barokseid kaunistusi. Lossi viilud ja akende raidraamid olid Saksamaal Halle lähedal asuva Merseburgi lossi barokkviilude peaaegu täpsed koopiad. Merseburgi loss on Ungru ehitajatele olnud ka muus osas eeskujuks. Lossi keskosa kroonis neljakorruseline kivitorn
pärandkalmistu ja Marie nime kandev kabelkirik. Kirik lammutati Erastvere hooldekodu poolt ja kalmistu rüüstati. 1996. aastal nägid võssakasvanud perekonnakalmistut esimest korda viimased Erastvere mõisa liini esindajad Saksamaalt Gerd ja Martha von Ungern-Sternberg. Nende toetusel raiuti võsa ja korrastati perekonnakalmistu ning 1997. aastal püstitati Marie kabelkiriku varemetele mälestuskabel. Viimase Eestis sündinud Erastvere mõisa omaniku Gerhard von Ungern-Sternbergi mälestuseks andis poeg kabelile isa nime (Hirvlaane, 2001). Mitukümmend aastat tagasi oli Erastveres ka haigla. Hoone on praeguseni alles, kuid haiglana ei tööta see juba ammu. Haiglal oli ka oma lennuväli, kuid praegu on seal põld, kus kasvatatakse maisi, kartulit ja muid vilju. Erastvere külas asub ka RMK Erastvere looduskeskus, mis asub ajaloolises Erastvere metskonna hoones. Mitmed Eesti metsanduse suurkujud on seotud just Erastvere metskonnaga
Uue- Riisipere mõis (Neu- Riesenberg) Referaat Tallinn 2009 Uue- Riisipere ehk Neu- Riesenberg Kirjalikes allikates on Riisiperet mõisana mainitud 14. sajandi lõpul. Nime sai see kunagise Taani vasallide Risberite (ka Riesebieter, Risbiter) järgi. Kuni 19. sjandini alguseni asus mõisakeskus Vana- Riisipere mõisas, mis hiljem jäi karjamõisaks. Vana- Riisipere kunagine parun Johann von Uexküll (srn 1535) oli tähelepanuväärne isik Eesti ajaloos. Tema elukäigust ja talupoja tapmisele järgnenud surmanuhtlusest Tallinnas said inspiratsiooni ka eesti mängufilm ,,Verekivi" loojad. Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu. Uue- Riisipere omanikena on 1598. aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641. aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uu...
Pontus Stenbock hoone ehitust isiklikest vahendistest; valmimisel 1792. aastal sai hoonest krahv Stenbocki linnaresidents. Pärast krahv Stenbocki surma kasutati hoonet mitmel erineval otstarbel, kuni 1891. aastal võeti see esmakordselt kasutusele kohtuhoonena. Kohtud töötasid selles 1987. aastani. Hiljem jäi maja unarusse, kuni 1996. aastal alustati selle taastamisega Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hooneks. Esimese istungi Stenbocki majas pidas valitsus 8. augustil 2000. Ungern-Sternbergi maja / Teaduste akadeemia (Kohtu 6) Ehitatud 1865-1868, arhitekt Martin Gropiuse poolt. Praegu Teaduste Akadeemia Presiidiumile kuuluva hoone. Ehitada lasi krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824-1899). Maa-aadli esinduslik linnapalee ehitati krundi põhjaküljel varem ridamisi paiknenud väikese lagunenud elamu, kõrtsi ja kõrvalhoonete asemele. Algselt oli soklikorruse peal kaks elukorrust, all kelder mõne võlvitud ruumiga. Pööningukorrus ehitati välja 1941
aastatel 1466-1472. Maakividest ja tellistest kolmelööviline kodakirik valmis kõigepealt frantsisklaste kloostri tarbeks. Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Viljandi mõis-Kuigi Viljandi mõis ja linn on enam-vähem üheealised, sai peahoone asupaigaks praegune koht alles 18. saj. keskel, mil püstitati sinna puidust häärber. Uus loss kerkis aastatel 1879-1880 seisusekohase elamuna Paul von Ungern-Sternbergi poja Oswaldile. Lossimäed - XIX sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. 1863. aastal said aga linnakodanikud mõisalt lossimägede kasutamise õiguse. Lossipargi suuremad korrastustööd algasid 1893. aastal. Paigaldati istepingid, rajati teed ja istutati puid. Lossimägedes on mitmeid rippsildu, vabaõhulava, laululava ja palju teisigi põnevaid asju. Viljandi ordulinnuse varemed - Kivikindlus endise eestlaste kantsi kohale hakkas
Sellipaberi saamiseks pidanud ta töötama kuueski aasta, kuid meister kauples talle tislerikoha Erastvere mõisa. Esimene aasta maksti talle ette, et saada tööriistad. Ta oli kaubaga rahul, kuid Jõksi jäi tema noorusearmastus, Hektori vanem tütar Anette. Erastvere mõisasse asumisega 1858. aastal algas Weizenbergi tegevus tislerina. Ta töötas innukalt ja püüdis läheneda ülesandele loovalt. Tema esimene suur töö oli Paul von Ungern-Sternbergi poegade jaoks valmistatud õppetahvel. Järgmisena tuli tal teha kapp mõisniku sünnipäevaks. Mõisnik oli osava tööga rahul ja kadus soov mööblit osta välismaalt. Aastate möödudes kasvas Augusti 4 palk. Esimese aasta töötasuks oli nelikümmend rubla, teisel aastal seitsekümmend viis ja kolmandal sada rubla. Söök ja korter oli mõisniku poolt. Augustile sai selgeks, et tisler pole tema ala. Ta huvitus masinatest. Ta võttis
omandisse. 1750. aastal lasi Ebba Margaretha Stenbock ehitada mõisa peahoone Suuremõisa lossi. Lossi peasissekäigu ees on 10 meetri laiune kivitrepp. Seal olevat veel sada aastat tagasi seisnud tagantlaetavad suurtükid. Kuna Stenbocki järeltulijad ei olnud eriti head majandajad, siis jäid nad võlgadesse ning olid sunnitud müüma mõisa mereröövli ja Ungru krahvina tunud Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile. Legendi järgi elab lossis siiani Ungern-Sternbergi kummitus, kelle hing rahu ei saa. 1919.aastal mõis võõrandati ning lossis alustas tööd kool. Nõukogude ajal oli seal kino, algkool, raamatukogu. 1977.aasast rajati sinna sovhoostehnikum. Tänapäeval tegutsevad lossis Suuremõisa Rahvamaja, Suuremõisa Põhikool, Hiiumaa ametikool. Järgmine peatuspaik on Käina alevik, mis asub Käina vallas, kus lisaks alevikule on veel 34 küla. Käina kihelkond moodustati pärast Hiiumaa jagamist ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel 1254
Nii tuli Katariina ustavail teenreil oma majad põlema pista. Perekonnanime Bobrinski olevat noor ilmakodanik saanud kopranahkade järgi, millesse ta oli vastsündinuna mähitud. Eestisse saatis Katariina II ta 1788. aastal karistuseks kõlvatu elu eest. Aleksei Bobrinski ehitas Põltsamaa lossi torni observatooriumi ja uuendas 9 siinelatud aasta jooksul lossi sisustust. Tema abikaasa oli Tallinna komandandi Ungern-Sternbergi tütar ning nende tütrest sai siinne lossiproua vürstinna Maria Gagarina. Vürst Nikolai Gagarini ning Maria pärijailt riigistati Põltsamaa loss ja mõis 1920. a. Eesti Vabariigile. 1905. aasta revolutsioonisündmused jõudsid ka Põltsamaale. Kõik 16-60 aasta vanused mehed käsutati lossihoovi, kus pidi tutvustatama keisri uut manifesti. Kui rahvast oli hulgaliselt kohale tulnud, suleti lossiväravad, toodi välja peksupingid ja vitsakimbud. Üheksa meest viidi Viljandisse
Rakvere - Vägeva mnt ristmiku ümbruses asuvas põlises Levala külas on muistne asulakoht, kalmed ja 6 lohukivi. Ristmikult 2 km loodes, suurematest teedest eemal asuv Järni küla on iidne asulakoht, kus asuvad Kabelimägi ja tamme-puisniidud (Järni hoiuala). Lasila Kaunis Lasila mõis asub künklikku maastikku läbiva Kadrina-Assamalla tee lähedal. Levalast tulev tee viib üle selle otse kauni tiigi kaldale, uhkete tornidegahärrastemaja (mis valmis 1862. a Rudolf Ungern-Sternbergi ajal naaberküla Karunga telliselöövi kollastest kividest) ette. Lasila mõisa omaniku Karl Heinrich von Baer´ juures kasvas venna Magnus Johann von Baer´i poeg Karl Ernst von Baer (s. 1792). Onul oli suurejooneline iluaed ja lindla. Lasilas puutus tulevane loodus- ja arstiteadlane esimest korda kokku loodusega. Suurkuju on öelnud, et Lasila ümbruskond äratas temas teatud huvi või tunde loodusesemete vastu. Eesti läbi aegade kuulsaim teadlane elassiin kuni kooliminekuni 1799. a
odavam. · Vastavaid ettevõtteid oli üle riigi terve hulk. Tartu liinipidaja August Koogi töökojas valmis kolmekümnendate teisel poolel igal aastal mitu uut bussi ning sealt kogemusi saanud mehed leidsid hiljem rakendust TA-de ehitamise juures. · Teiste seas kuulus keretöökoja pidajate sekka aadel Heinz-Oswald-Paul-Richard Ungern-Sternberg, kes rajas pärast katsetusi aviatsiooni vallas (ja fataalsest õnnetusest eluga pääsemist) 1934. aastal Viljandi · Ungern-Sternbergi värkstuba sai oma tegutsemisaja jooksul mitmeid tellimusi Tallinna linnalt. Muu hulgas valmis seal Eesti vanatehnika klubi kodulehe andmeil 1939. aasta alguspäevil Tallinna kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja Elmar Umblia jooniste järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale ehitatud furgoonkerega gaasikaitseauto. Opel-Blitzi alusele rajatud masin oli esimene omasugune terves Baltikumis. · Nagu eespool juba märgitud, pandi pärast sõda ja okupatsiooni alla
Üldse oli siis veel palju ees, sest miski polnud selge ja tahtis alles selgeks sõdimist, harvemini ka selgeks rääkimist. Vabadussõda ei peetud kusagil vaakumis, vaid tohutu segaduse ajastul, mil oli korraga käimas mitukümmend sõda ja kus realistlikega põimusid kõige fantastilisemad eesmärgid. Vahet nende vahel on võimalik teha vaid tagantjärele. Omal ajal ei tundunud Eesti Vabariigi idee suurriikidele võib-olla oluliselt realistlikum kui parun Ungern-Sternbergi katse saada Hiina keisriks. Ungern-Sternbergist Hiina keisrit ei saanud, Eesti Vabariik aga jäi püsima. Kuid vaid paarikümneks aastaks! võiks mõni nüüd hüüatada. Kuidas nii, vastab siinkirjutaja. Eesti Vabariik osutus ju, vastupidi, erakordselt visaks ja elujõuliseks. Nii elujõuliseks, et suutis ennast taastada 50-aastase punase hirmuvalitsuse järel. Milline riik võiks kelkida millegi ligilähedasega? Peale meie kallite lõunanaabrite muidugi...
Tartu Ülikooli Raamatukogu aastatel 1918 1991 Tartu Ülikooli olulisemad töölõigud 1918- 1940 I maaailmasõja lõpus oli TÜR-s ainult umbes 26 000 27 000 köidet, kuna raamatukogu fondid olid sõja eest Venemaale evakueeritud. 1918-1919 üritas ülikooli raamatukogu taastada katkenud välisvahetussuhteid, kuid veel see ei õnnestunud valitseva poliitilise olukorra tõttu. Esimesed raamatud laenati Eesti asutustelt. Esimese trükise välismaale laenutas ülikooli raamatukogu 1920.aastal. Esimesed kirjad, mis puudutavad bibliograafiaalast tööd, pärinevad samuti aastast 1920. 1.01.1920 sai raamatukogujuhatajaks klassikalise filoloogi haridusega Fr. Puksoo, kellest kujunes raamatukogu juhatajaks oldud aastate jooksul Eesti raamatukogunduse rajaja. Puksoo tubliks abijõuks oli väike, aga väga kohusetundlik ja südamega asja juures olev töökollektiiv. Juba 1921. aastast taasavati raamatukogu lugejatele, kuid see oli palju tööd ja enese...
Petrogradi alt. Sügisel 1920 sai lõunas lüüa ka Wrangel. Samal ajal (1919-1921) pidas bolsevistlik Venemaa sõda Poolaga, kus esialgne edu muutus augustis 1920 kaotuseks ("ime Visla ääres") ja poolakad jäid iseseisvaks. Bolsevikud olid sunnitud loobuma ka Balti riikidest. Ent Ukraina jäi Venemaa koosseisu, Mahno põgenes sügisel 1920. Augustis 1921 sai Punaarmee võidu isehakanud Mongoolia diktaatori Roman von Ungern-Sternbergi üle. Oktoobris 1922 vallutati Vladivostok. Viimase valgekaartlasena alistus juunis 1923 endine Koltsaki ohvitser Anatoli Pepeljajev (1891-1938). Sõjakommunism ja terror: Massilisi hukkamisi, arreteerimisi ja rüüstamist harrastasid kõik armeed, nii valged kui punased kui mustad. Mahno oli oma vägivaldsuse ja röövimise poolest veel eriti tuntud, samuti oli julmadeks valitsejateks Koltsak ning tolle järglased Semjonov ja Ungern-Sternberg
Jalkaneni andmetel mängis 1924. aastal samuti Venemaalt revolutsiooni eest pagenud Francois de Godzinsky (kuulsa George de Godzinsky isa) Mr. Francois Salonki-Jazz-Soitokunta’s tšellot ja saksofoni “eestlasest vabahärra” Sergius Ungern-Sternberg (Lauk 2007: 134–135). Jalka- neni andmetel oli see üks hinnatumaid ansambleid Helsingis, seega pidid selle liikmete muusikuvõimed küllalt heal tasemel olema (Jalkanen 1989: 80). S. Ungern-Sternbergi side- mete kohta Eestiga andmeid ei ole. P. Jalkanen kirjutab tol ajal Helsingis resideerunud arvuka teistest rahvustest muusikute kogukonna kohta: “emigrantmuusikutest tuntumad olid /.../ eestlasest pianist Arthur Martin ja viiuldaja Arnold Mosin” (Jalkanen 1989: 204). Tema andmeil mängis A. Martin 1924. aasta sügisel Börsi-restoranis koos trummar G. Svenssoniga, s.t võiks oletada seost džässiga, samas on mainitud, et pärast sealt lahkumist mängis ta Kämpi klassika-trios. A
1920 kui Koltšaki väed purustati, Punaarmee jõudis välja Balkani järve prk-da, oleks tahetud jätkata edasitungi Balkanist ida suunas. Olid suured probleemid- esiteks Koltšaki armee jäänused, millega ühinesid enamluse-vastaselt meelestatud talurahvasalgad, lisaks Hiina või Mandžuuria sõjapealikud, suurematest vägedest olid olulised nt Baikali kasakaväe ataman Semjonov, kes võitles enamlaste vastu pikalt ja edukalt, ka Eestimaa meest Roman von Ungern-Sternbergi. Vene armee polkovnik, ratsaväeohvitser oli elanud aastaid Mandžuurias, innustunud budismist, kollase rassi tulevasest ülemvõimust jne, tahtis taastada Tšinghis-khaani üliriik. Kui ülejäänud Antandi riigid olid Vm-lt taandunud 1919 a jooksul, siis jaapanlased ei olnud kuskile läinud. Punaarmee pealetungi jätkamine ida suunas oleks paratamatult kaasa toonud relvakokkupõrked Jaapaniga ja halvendanud suhteid. Irkutskis kutsuti kokku
annaabi.ee 
