Ateismist Eestis
usuõpetuse meetodid täiesti aegnud - toonastes ajalehtedes esineb tihti kaebusi
usuõpetuse mehaanilise tuupimise üle (mis ei pruukinud üldse kristlusele
lähemale viia). Selle vastu võideldes sai sotsialistide nägemus ateismist endale
teataval määral isegi peibutusvahendi rolli, millega inimesi enda liikumisele
juurde tuua ning sarnane ülesanne oli tal järgneval sajandil veel mitmelgi muul
korral.
(JPEG)
Tõsisem võitlus algaski 1905. aastal, mil lähtudes tsaari ukaasist usuvabaduse
kohta hakati võitlema usuõpetuse vastu koolides (nt. Hans Pöögelmann), mis
saigi toona kirikukriitika kõrval ateistliku tegevuse peamiseks tegevusalaks.
Bolševistlikel kogunemistel nõuti usuõpetuse ärakeelamist otsesõnu,
mõõdukamad rahvakoosolekud olid aga pigem usuõpetuse kui vabatahtliku aine
poolt.
Karjahärm ja Sirk on seisukohal, et “on päris selge, et rahvuslik ärkamine polnud
mingi ühekordne akt, vaid esmajoones liikumine, mis uusi põlvkondi haarates