M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
poole
tolli pikkust tahiotsakest; nägid, kuidas nõrk leek tõusis j'a vajus, tõusis ja vajus, peenikese
suitsusamba otsa ronis, hetke selle tipus viibis ja siis -- valitses kohutav pilkane pimedus.
Kui kaua aja pärast Becky pikkamisi arusaamisele jõudis, et ta Tomi käte vahel nuttis, seda ei
teadnud kumbki öelda. Nad teadsid ainult, et pärast -- nagu neile näis -- ilmatu pikka
ajavahemikku ärkasid nad mõlemad sügavast uimastusetaolisest unest ja said jälle teadlikuks
oma viletsusest. Tom ütles, et nüüd võis olla juba pühapäev või koguni esmaspäev. Ta püüdis
Beckyt kõnelema panna, kuid tüdruku kurbus oli liiga suur, kõik tema lootused olid kadunud.
Tont arvas, et nüüd oli nende puudumist juba ammu märgatud ja kahtlemata oli otsimine juba
alanud. Kui ta nüüd hüüab, võib-olla keegi kuuleb seda. Ta hüüdiski, kuid pimeduses kõlas
kauge kaja nii jubedana, et ta seda ei korranud.