mitmesaja valgusaastani ★ moodustavad sageli piirkondi, milles sünnivad uued tähed Ajaloost ★ esimene tõeline udukogu mainiti Pärsia astronoomi, Abd al-Rahman al-Sufi poolt (964) ★ 1054. aastal jälgisid araabia ja hiina astronoomid supernoovat, mis tekitas Krabi Udukogu ★ 1610. aastal esimene dokumenteeritud Orioni udukogu vaatlus Nicolas-Claude Fabri de Peiresc’i pool ★ 1864. aastal inglise astronoom William Huggins udukogudel vahet tegema nende spektrite järgi ★ 1912. aastal lisas ameerika astronoom Vesto Slipher “peegeldava udu” udukogu alamkategooriaks Difuusne (hajus) udukogu ★ välja venitatud ja piirideta ★ liigitatakse: ○ emissioonudu - kiirgab ise valgust erinevates värvides ○ peegeldav udu - “peegeldavad” läheduses olevate tähtede valgust ○ “tume udu” - varjutab/blokeerib teiste udukogude või tähtede valguse ★ eredad infrapuna allikad
Linnutee on lame ketas ning mõned öötaevas nähtaval olevad udukogud on Linnuteest eemal. Viis aastat hiljem võttis Immanuel Kant kasutusele termini "saarte universium". 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi ning sellega suutis ta vahet teha spiraalsetel ja elliptilistel udukogudel. Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni, et teha kindlaks, kas nad koosnevad samadest keemilistest ühenditest nagu planeedid. kuid ta leidis, et spiraalsetel udukogudel on suur punanihe ehk nad liiguvad eemale kiiremini kui on Linnuteest lahkumiseks vajalik ehk nad polnud Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud ja ei saanud olla selle osa. 1917 vaatles Heber Curtis noovat Andromeeda galaktikas. Uurides varasemalt
Ta seletas seda nähtust oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi kuju: lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskpunkti läheduses. 1845. aastal. Lord Rosso ehitas uue teleskoobi, ning oli võimeline sellega vahet tegema elliptilise ja spiraalse kujuga udukogudel. 1920. aastate alguses Edwin Hubble kasutades Mount Wilson´i observatooriumi 2,5 meetrilist Hooker teleskoopi, suutis teha astronoomilisi fotosid, millelt oli näha, et osad spiraalsed udukogud koosnevad tähtedest. Ta oli samuti võimeline kindlaks määrama mõned muutlikud tsefeiid tähed, mida sai kasutada, et ligikaudu arvutada udukogu kaugust, tõestades sellega, et nad olid liiga kaugel, et olla osa Linnuteest. 1926. aastal E. Hubble lõi galaktikate
annaabi.ee 
