Leib on toidu ema
kasvada suureks. Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel: ,,kes leba pohja ära soi, see
pidi kasvu poolest väikseks jääma". Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet
leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse
Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda.
Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu
lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära.
Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on
leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne.
Leiva jätk, elu jätk
Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes
unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli
tasuda ebainimlikult raske orjatööga
annaabi.ee 
