Mihklipäev
Laadalkäimine pakkus suurt huvi ja
vaheldust külaelu üksluisusesse. Laadapäev oli otse kui pidupäev, elamusterohke oma
kirevuses pildipoodide, tsirkuse ja klounidega, kopvekkide, laadasaiade ja magusate
kaunadega ning suupillidega.
Noorrahvas kogunes lõkke äärde, kus küpsetati naerist või kaalikat või mindi mõnda tallu
tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva.
Loomade hääled kadusid nüüd karjamaalt ning karjapasun ei tuututanud enam. Loomi ei
võidud endam välja lasta, kuigi Mihklipäeva aegu olid mõnel aastal päris soojad ilmad, sest
kardeti hunte, kellel Mihklipäeval võetakse päitsed peast, mis Jüripäeval pähe pandi.
Hundid said nüüd vaba voli ja võisid loomi murdma hakata. Ka hobuseid ei võinud
koplisse jätta.
Mihklipäevast lõppesid naiste välistööd. Algasid ühised linapuhastustööd: linarehed linade
masindamise ja ropsimistega, mis tavaliselt talgukorras tehti. Need olid väga tolmused
tööd
annaabi.ee 
