Luulekava
Siis haaras teda öö (2:195),
mustad pilvedehärjad (2:174),
(oh kuramus!) (3:60)
ja sünnib katastroof (2:44),
jättes maha vaid rusud (2:182).
Lännu kõik, mis hoiet seni hoole nink auga (1:44).
Armu ei heida ta (2:46).
Et maa päält kaop lust ja naar (1:49)
jääb siiski eluraas (2:44).
Ei ole emä süamele rõõmu saamist
ei tule poig, ei temä tule (1:43).
Rahutus.
Ra-hu-tus (2:37).
Rõõmus paar kaep mütsu veere alt
nigu pääsukese kaarte alt (1:26).
Kas tuuperast
ma ole kurb (3:58)?
Kurgussa miks kõrveteleb (2:143)?
Süda veel taob ja tuksleb pea,
õhku, õhku nii pisut (2:32)!
Nii. Nüüd vait kõik jäi jälle. Vait (2:37).
Võib hingata, puhata (2:37).
Öö on ümber ja pimedus veelgi tihkub (2:125),
öö pigimust (2:44),
kõigi asjade üle langeb kui jäide (2:125).
Üle sinu-minu maja (3:62).
Ainsa ööga (2:162).
Üle sinu-minu kodu (3:62).
Om kurblik hengüs üle maa (1:36)
Ja sina kauguses (2:37),
annaabi.ee 
