elementi aga vähestes kohtades. Tuumade lagunemise käigus vabaneb energia, mida on vaja tuumajaama käigus hoidmiseks. Tuumajaamas reguleeritakse lagunemisprotsessi nii, et ühe tuuma lagunemine tooks kaasa vaid ühe teise tuuma lagunemise. Seda nimetatakse kriitiliseks olekuks. Kui ühe tuuma lagunemine tooks kaasa vähem kui ühe tuuma lagunemise, sumbuks reaktsioon aja jooksul ning energiat ei saaks toota. Vastupidine olukord viiks aga ülekuumenemise ning halvemal juhul tuumaplahvatuseni. Uraan on radioaktiivne ehk aatomituumad kipuvad aja jooksul iseenesest lõhustuma. Tuumaenergeetika kasutamise eelised on näiteks see, et tuumaelektrijaamad ei eralda kasvuhoonegaase ega pruugi saastada õhku.Normaalse töö korral tekib vähe tahkeid jäätmeid ja kütust kulub samuti vähe. Samas on tuumaenergeetikal ka miinuseid: Tuumakütuse jäägid on radioaktiivsed, kõigile elusorganismidele väga ohtlikud. Nende lagunemiseks kulub sadu tuhandeid aastaid, seetõttu
kütusevarrastes kasutatav tsirkoonium(Zr) ja ka uraan(U)veeauruga. Oht on just selles,et need plahvatused paiskavad suurema osa reaktoris olevast ainesegust taevasse ja sealt ka radiatsioonisaaste ümbritsevale keskkonnale. Tuumajaamade reaktorid ei saa aga mitte mingil tingimusel pommilaadselt plahvatada. Nimelt on tuumakütuses kasutatava lõhustuva U235 ja plutooniumi hulk 40 korda väiksem, kui on vajalik ahelreaktsiooni kiiruse saavutamiseks, mis viiks tuumaplahvatuseni. Kui Eesti teeb otsuse ehitada omale TJ , mis võib maksma minna umbes 40 miljardit krooni, siis tõstatub koheselt küsimus selle finantseerimisest. Kui analüüsida Eesti Energia finantspositsiooni ja põlevkivielektri minimaalse jätkamise investeerimisvajadusi, siis ilmneb, et EE pole piisavalt tugev teostamaks üksi tuumajaama projekti. Peamiseks teguriks selles on, et EE peab ostma põlevkivielektri tootmise jaoks CO2 kvooti üha suureneva kvoodihinnaga, mis aastaks 2020
annaabi.ee 
