Allika sünd
Toimetas tema päris üksipäini, ise
mõtles, ise otsustas, ei olnud tal kelleltki nõu küsida. Majakese oli ta
ehitanud mahalangenud kuusetüvedest, seinad olid kaetud kasetohust
kaunistustega. Samblikest ja murumätastest sai palkide vahele
soojustust toppida.
Päkapikk nägi iga päev vaeva, et oma elamist kohendada ja paremaks
sättida. Sageli võttis ta ette pikki retki metsas. Ega see kerge ei olnud.
Ta oli ju pisikest kasvu ja pidi edasi jõudmiseks ronima üle
tuulemurruhunnikute, tungima läbi okste rägastikust ja vaatama ette,
et pääseda kiskjate käest. Sellegipoolest nautis ta neid retki väga.
Ükskord viis rännutee päkapiku õige kaugele. Umbes lõuna paiku
jõudis ta päikeselisele aasale. Kuidas seal kõik õitses ja lõhnas!
Kullerkupud sirutasid oma kollaseid päid päikese poole, lillakad
pääsusilmad levitasid magusat lõhna, nurmenukud ja näälikesed
õitsesid võidu kurekellade ja karikakardega. Keset seda õiteküllust