Ilus oled, Tallinn
igal sammul, tehes õhku tihedamaks ja sammu aeglasemaks. Ta ei raskenda su koormat rohkem kui
sina tema oma, ta ei tõuka, ega tõmba, kuid ometi tunned sa seda kutset. Üles, mööda katkist ja
lainetavat treppi, hingeldades, ohkides ja oodates juba lõppu, näedki sa seda. See on ilus. See on
Tallinn.
Näha on kaugeid maju ja palju korstnaid, mis neid elatavad. Just nagu see vaade elatab sind.
Võid näha sillerdavat merd, täis laevu, mis omakorda on täis turriste, kes on nagu sina, tulnud siia et
osa saada sellest kaunist vaatest ja tundest, mis sind valdab. Emotsioonid lendavad õhus nagu
kevade esimesed liblikad, olles ühtaegu nii õrnad, võides kohe haihtuda, või katki minna, kuid
samas olles nii tugevad, et püsivad tänu niiskele õhule ja kõvale tuulele lennul, üritades saavutada
oma eesmärki ning koos sellega meeldejäävust.
Laev saabub, turistid väljuvad, päike kütab üha rohkem ja näha on inimeste siia-sinna sagimist ja
annaabi.ee 
