M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Surmavaikuses libisesime kiiresti edasi,
rattakastist ja tüürist mööda -- paari sekundiga olime juba sada jalga vrakist allpool.
Pimedus neelas laeva -- viimse jäljegi laevast -- ja me olime pääsenud ning teadsime
seda.
Kui me kolm- või nelisada jalga pärivett edasi olime läinud, nägime silmapilguks
laternat ühiskajuti uksel nagu sädemekest välgatavat ja teadsime, et roimarid leidsid
nüüd endi paadi puudu olevat ja hakkasrd aru saama, et nad olid samasuguses hädas kui
Jim Turnergi.
Nüüd võttis Jim aerud ja me kihutasime oma parvele
283
järele. Alles nüüd hakkas mind hukkunud laevale jäänute saatus piinama, varemini polnud
seks aega olnud. Hakkasin mõtlema, kui kole oli isegi mõrtsukatel olla sihukeses hädas.
Ütlesin enesele, et ei võinud teada, kas minust endastki ei saa kord mõrtsukas, -- ja mis
mina siis tunneksin sihukeses seisukorras? Ütlesin seepärast Jimile:
«Kohe, kui tuld näeme, maabume sada jalga ülal- või allpool, -- kuskil, kus on hea
annaabi.ee 
