Puuvill
on võimalik kraasimise, ketramise ja vanutamise teel saada tekstiilmaterjale. Saadud
kiudusid nimetatakse ka turbavillaks. Tekstiilitoormena on tupp-villpea meile uudis,
kuid Kesk-Euroopas tunti seda juba 19. saj. Iirimaa turbamuuseumis säilitatakse
puuvillast ja turbavillast tehtud kangast, mis on olnud kingituseks kuninganna
Viktoriale 1835 aastal. 1870 – 1920 aastatel arendati väikestes KeskEuroopa
ettevõtetes turbavilla tootmist, kuid sellest ajast pärineb patent ainult turbavilla
eraldamise tehnika kohta. Valmistati temast vaipu, tekke ja rõivaid. Omadustest
omab suurimat tähtsust halb soojusjuhtivus, mille tingib õõnes kiuehitus.
Lambavillast peetakse teda kaks korda soojapidavamaks ning ka niiskus
imamisvõime poolest ületab ta lambavilla. Turbavill ei elektriseeru ega sisalda
baktereid. Kiud on hügieeniline ning ta seob endaga ja neutraliseerib kehapinnalt
eralduvat higi, soolad ja lõhnad. Villpeakiule tuleb täiteaineks lisada 50% lambavilla,