Armastus- kui eneseusuhävitaja
Ma
ei ole enam see, kes olin. Ma ei tunne ennast äragi. See valu,
see piin, need pisarad... Kas see on siis tõeline armastus?
Sellele küsimusele mina vastata ei suuda, vähemalt praegu.
Küll aga see tunne, mis on nüüdseks hävitatud, hävitab ka
mind! Ma pean õppima sellega elama.
Õpetaja kommentaar: Tunne, mida inimesed ühiselt nimetavad
armastuseks, peab ,,andma tiivad." Ja kui ei ole haiget saanud,
ei oska ka tõelist armastust ära tunnda. Kummaline, et just
valu läbi kasvame tugevaks, siirateks, hoolivateks. Või siis ka
vastupidi- vajume lämmastavasse soppa. Ent Sina, kaunis noor
julge täiskasvanud naine, vali tiivad- andev ülev tunne! Sest
meile antakse täpselt nii palju kui palju me soovida oskame.
Austa ja armasta!
annaabi.ee 
