ent sina üle kõigist Ütle vaid, mis vaja on Toon tähe sulle taevast? Ma tean, ma kõlan naeruloomselt kuid ometi, su huulil naer on see, mis mulle õnne toond on kõiki luiskamisi väärt Rõõmutu naer Vihmapiisad kui pisarad Langevad nutusest taevast Inglite sära ei tunne nad Tehtud nad on nende vaevast Rõõmuta naeratus vahel Rohkem teeb haiget kui sõda Ei taha sa seda või tahad Kuid ometi poetad sa sõna Teeb valu kui ütled "ei hooli" Kuid armastus tundeita hullem On parem mul käia vaid koolis Ja näha vaid und sinu huulist XXX
Chris Browni lauludes, kasvõi ,,Yeah 3x" piisab noormehele ka põgusast kokkupuutehetkest kallimaga, tunnustust ja usaldust: ,,take my hand and go with me". Minu jaoks on armastus nähtamatu side, mille funktsiooniks on kogu maailma elanike ühendamine. Räägitakse, et ,,sõjas ja armastuses" on kõik lubatud, väidetavalt on ,,armastusest vihkamiseni vaid samm, sama tagurpidigi" ehk siis on selgesti põhjendatud, miks on parem armastada ja kaotada, ennem kui eksisteerida tundeita vaid nii saab inimene selleks, kes ta olema peab: mõtlev ja arenev elusorganism.