otsustas et jätavad lapse enda hoolede, sest: “ Kus vaeseke ikka külma ilmaga läheb, hundid söövad veel ära.”. Nii jäetigi lapsuke enda juurde ja pandi nimeks Tiina. Möödus kümme aastat. Kõik lapsed on juba täiskasvanud. Margusele meeldis Tiina, kuid Mari tahtis ka Margust endale. Peremees ega ka perenaine ei tahtnud, et Margus Tiina naiseks võtaks, sest nii Mari kui ka ülejäänud Tammaru pere olid heledaverelised, kuid Tiina oli täiesti teistmoodi. Tiina oli tumedavereline ning eluaeg olnud vaba tüdruk, lisaks oleks ka Tiina ja Marguse abielu traditsoonidevastane. Jaanipäeval mängis küla rahvas nukku jooksmist. Seal aga keevad Mari ja Tiina vahelised tunded üle. Kui Mari näeb et Margus teda justkui ei märkaks, ütleb Mari kõigi küla rahva ees kõvasti Tiinale “LIBAHUNT!”,. mispeale Tiina puhkeb nutma ning ütleb: “ Parem olen libahunt kui teiesugune inimene, kes teineteist kogu aeg närivad
väikest tüdrukut. Nad läksid tüdrukuga koos tuppa ning pakkusid talle süüa ja juua. Seejärel käskisid lapsel ahju peale magama minna. Järsku tõusis laps voodis istukile ja hakkas kõva häälega nutma ja hüüdis ema. Varsti saadi teada, et tema ema oli nõid ja põletati tuleriidal. Möödus pea 10 aastat ja hakati arvama, et Tiina on libahunt. Margus hakkas armastama Tiinat kuigi tegelikult oli see keelatud, sest Tammaru talurahvas oli heledavereline, aga Tiina oli tumedavereline. Marile ei meeldinud üldse, et Margus armastab Tiinat, sest Marile meeldis ka Margus. Mari hakkas Tiinat libahundiks hüüdma. Tuli jaanipäev ning kõik mängisid lõkkeääres nukku. Mari teatas kõigile et Margus armastab libahunti ja libahundiks on Tiina. Tiina hakkas nutma ning põgenes metsa. Tiina oli kadunud 4-5 päeva ja Margus oli Tiina pärast väga mures. Tiina jõudis koju tagasi ning kui ta uksest sisse astus tekkis suur tüli. Talurahvas
annaabi.ee 
