Niisugune elementide jaotus, nagu on mõõdetud, sai tekkida üksnes juhul, kui varases Universumis oli barüonainet ja tumeainet õiges vahekorras, suhtega umbes 1:5. Tumeenergia kohta on vähem tõendeid. Esiteks ei ühti tumeenergia põhimõte osafüüsika standardmudeliga. Standardmudelis on vaid üks osake, mis selliste omadustega klapib - neutriino. Aga oh häda, neutriino peab olema Standardmudelis massitu. Seega ei saa neutriino Standardmudeli järgi olla kuidagi massiivseks tumeaineks. ihtne supersümmeetria ei ennusta tumeainet, aga kui lisada supersümmeetriasse nn R-paarsuse nimeline uus sümmeetria, sisaldab teooria üht uut massiivset ja stabiilset osakesetüüpi. Seega oli osakestefüüsikute peamine lootus R-paarsusega supersümmeetrial. Supersümmeetria ei lahendaks mitte ainult tumeaine probleemi, vaid selle abil saaks seletada veel mitmeid Standardmudeli ,,veidrusi". Supersümmeetrial on lisaks palju häid
Galaktikad koonduvad galaktikaparvedesse. Ühes parves võib olla sadu, isegi tuhandeid galaktikaid – näiteks 140 miljoni parseki kaugusel asuvas Coma parves on loetud kokk üle kümne tuhande galaktika. Galaktikaparvede uurimisel selgus, et nende mass-heleduse suhe on umbes sada korda väiksem oodatust – nende aine kiirgusvõime tundus olevat sadu kordi nõrgem kui tähtedel ja galaktikatel. Seda silmale ja teleskoopidele nähtamatut materjali on hakatud kutsuma varjatud massiks ehk tumeaineks ehk tumeenergiaks. Justnimelt tumeainet peetakse galaktikaparvede moodustumise peamiseks põhjuseks – kui seda poleks, hajuksid galaktikad „vaid“ mõne miljardi aastaga. Tumeaine otsingute käigus avastas teadlaste rühm Jaan Einasto juhtimisel, et ta pole mitte kogunenud galaktikate südamikesse või hajunud ühtlaselt galaktikate sees vaid ümbritseb neid ulatudes suurte kaugusteni galaktikate tsentrist mõõdetuna – 250 kpc
annaabi.ee 
