Neli aastat hiljem soovis noormees pöörduda tagasi ülikooli, kuid matemaatikaprofessor Langsdorfi soovitusel jätkas siiski õpinguid iseseisvalt. Täiendanud end kaks aastat omal käel, naasis Ohm ülikooli õpinguid jätkama ja sai juba sama aasta oktoobris (1811) doktorikraadi. Järgnevad kolm aastat töötas Ohm Erlangeni ülikoolis matemaatikalektorina. 1817. aastani õpetas Ohm riiklikes koolides matemaatikat, veendudes üha enam sellise töö väheses tululikkuses. Seejärel pakuti talle tasuvamat tööd Kölni jesuiidigümnaasiumis, kus oli ka korralik füüsikalabor. Ohm unistas ülikooliprofessori töö saamisest. 1825. aastal leppis ta poole palgaga, saades sel viisil võimaluse uurimistöödele pühenduda. Järgneva kahe aasta jooksul tõestas ta, et voolutugevus alalisvooluahelas sõltub antud lõigu potentsiaalide vahest. 1827.aastal avaldas ohm raamatu, milles füüsikalisele osale eelneb matemaatiline. Tol ajal liikusid füüsika ja
algeliseks. Tegeliku hariduse sai Georg oma isalt Johann Wolfgangilt. 1805. aastal astus Ohm Erlangeni ülikooli, kuid eelistas õppimisele pidutsemist. Poja käitumisest tigestunud isa saatis ta Sveitsi, kus ootas matemaatikaõpetaja ametikoht. Neli aastat hiljem soovis noormees pöörduda tagasi ülikooli, kuid matemaatikaprofessor Langsdorfi soovitusel jätkas siiski õpinguid iseseisvalt. 1817. aastani õpetas Ohm riiklikes koolides matemaatikat, veendudes üha enam sellise töö väheses tululikkuses. Seejärel pakuti talle tasuvamat tööd Kölni jesuiidigümnaasiumis, kus oli ka korralik füüsikalabor. 1825. aastal leppis ta poole palgaga, saades sel viisil võimaluse uurimistöödele pühenduda. Järgneva kahe aasta jooksul tõestas ta, et voolutugevus alalisvooluahelas sõltub antud lõigu potentsiaalide vahest. Aastal 1833 sai ta professori koha Nürnbergis, kuid mitte ülikoolis. Alles kaks aastat enne surma