„MAAILMA LÕPUS“ ANALÜÜS
üksi saarele jäetud. Poiss kohtab hiiglasi. Hiiglasnaine viib ta nende elamise juurde, kuhu
ka poiss jääb. Aeg läheb ja poisist saab ka juba noormees. Noormehe ja hiidneitsi vahel
tärkab kirg. Hiidneitsi kirg on nii joobnustav kui ka kurnav. Noormees püüab korduvalt
põgeneda, kuid hiidneitsi saab ta kätte. Noormees ei suuda seda kirge, mis teda jõust
tühjaks kurnab, enam taluda ja tapab hiidneitsi. Saarelt põgenedes eksleb ta merel, nähe
erinevaid laevu, tundes tulitavat päikest ja meeletut nälga. Öösiti käib ka randades.
Kodumaale jõudes saab aru, et miski pole endine ja rändab aina edasi.
Esimeses vaatluses käib jutt merele minekust, kus jutustaja rolli alustab poiss. Jutt
käib mere elust, kus mõnel ööl magad lageda taeva all vaadates ilusaid tähti, aga nagu
vastupidi jutustades on kõik vastupidine. Antakse väga põhjalikult silmade ette pilt, milline
sisemine tunne valitses sel hetkel kui valgust nägi vaid käe pikkuses