See oli tapetud parteilase haud, kes oli surnud haarangus, mille järgi isegi aega arvestati. Mees maeti kuusikusse, isegi risti ei lubatud hauale panna. Minategelane läks ühe talu sirelilehtlasse, kuhu ta oli peitnud pildiraamatu. Ta vaatas pilte ja ootas, kuni ema taluni jõuab. Siis läksid nad koju. Ema hakkas pihlakatest moosi keetma, vanaema keetis suppi. Minategelane vaatas üle kõik asjad, mis kuulusid neile- lauad, kapid, surnud tädi peegel ning riided ja raamatud. Tulevikuasjad- apelsinimahl, nõudepesumasinad, külmutuskapid jne, olid neist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ettekujutamatud. Ema kõrvetas moosi põhja. Minategelane süüdistas teda kõiges, ka enda olemasolus. Minategelase onu oli lihunik, talle kuulusid saed, noad ja muud riistad, mis minategelast vigastada püüdsid. Õhtul kartis minategelane paljusid asju, ka oma nukku, Manni, kes oli kõva kui kivi. Vanaema viis Manni sahvrisse ning minategelane läks magama
annaabi.ee 
