A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"
Mari ei
julgenud Andresega Jussist rääkida ja mees ei pannud märkamagi, kuidas ta kannatas Jussi
meenutuset all.
Andres läks alati marru, kui sai aru, et Mari tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtleb.
Maril oli vahel tundmus, nagu ta oleks Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba
enne Jussi surma ja surm oleks nagu sellest alusest tekkinud. Indrek oli nagu piinav etteheide
Marile.
Mari muretses, miks on Indrek nääpsuke ja nõrguke, kui Jussi lapsed olid hoopis
tuiakamad. Mari muretses, miks pidid Jussi lapsed surema. Ta arvas, et Jumal peab ainult teda
Jussi surmas süüdi. Aga kui suri Anni siis see tähendas, et Andreski polnud Jussi surmas
süüta.
Mari muretses, miks oli Krõõt surres nagu ära teinud, et see ainult Marit perenaiseks
tahtis. Koos lastega mattis Mari ka oma minevikku tema arvatavate eksituste ja pattudega.
Mari ei uskunud mingit õigust, vaid uskus ainult armu. Ta uskus, et ainult elavate vastu saab,
surnute vastu ei saa keegi