See oli Hendrik Ibseni samanimelise värssdraama ainetel põhinev lavateos Eduard Griegi, Claude Debussy ja Savantage'i muusikale. Dirigent oli Toomas Vavilov. Minu arvates sai ta orkestri juhtimisega suurepäraselt hakkama. Päris meeldiv üllatus oli see, kui keset sümfooniaorkestri mängu hakkas äkitselt kõlama elektrikitarri pala. Muusika poole pealt olid väga tähtsal kohal löökriistad, mis tõid etendusele põnevust juurde ning tegid seda reaalsemaks. Mulle meeldis mängitud tugudest kõige rohkem "Mäekuninga koopas". See oli orkestri poolt väga hästi mängitud ning kõlas võimsalt. "Peer Gynt'i" lavastaja, koreograaf ja kunstnik oli Mare Tommingas. Ka tantsud olid head ja lavaliselt oli etendus väga korrektne, aga tants jäi minu arvates siiski veidike muusikale alla. väõbolla sellepärast, et muusika ise oli omaette võimas elamus ning seetõttu oleks tants võinud mõjuvam olla.
kg. Karv on pikk, siidine ja vajab regulaarset ja phjalikku hooldamist. Värvuselt on Lhasa Apsod kuldsed, kreemivärvi, meevärvi, mitmevärvilise nagu must ja valge, must ja hall. Akita Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline, kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tugudest. Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid. Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad. Akitade uhke olemuse tttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade
annaabi.ee 
