paigutuvad ühele tasapinnale, kromosoomidest moodustub raku ekvatoriaaltasand, käviniidid kinnituvad kromosoomide tsentromeeridele. Anafaas: lühenevad käviniidid, tsentromeerid kahestuvad- kromatiidid eralduvad teineteisest, anafaas algab kromatiidide lahknemisega ekvatoriaaltasandil ja lõpeb nende jõudmisega rakupoolustele. Telofaas: käviniidid kaovad, sünteesitakse tuumamembraanid, kromosoomid keerduvad lahti, tekivad tuumakesed, loomaraku membraan nöördub keskosast sisse, tsutoplasma jaguneb kaheks, kaks tütarrakku, mitoosi lõpus toimuvat tsütoplasma jaotumist tütarrakkude vahel nim. Tsütokineesiks. Interfaasis enamik rakke diferentseerub-kaob jagunemisvõime: nad omandavad vastava koe tüübile iseloomuliku kuju ja talituse. Raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda nim. Meioosiks. Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nim. Haploidseks. Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku
informatsiooni edastamis-, sailitamis-ja realiseerimisprotsesside kogumit. Parilikkuses kui nahtuses on kaks aspekti: -informatsiooni sailitamine ja selle edastamine (parandumine); -informatsiooni realiseerumine organismi elutsukli st ontogeneesi kestel (fenogenees). Parilikkuse tuubid on: 1) kromosoomiline parilikkus, st parilikkus maaratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tuubi alusel toimubki enamiku tunnuste parandamine. 2) tsutoplasma parilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA -seega ka omad geenid. Naiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Molekulaargeneetika alused Molekulaargeneetikas on peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende struktuur ja funktsioonid geneetilise informatsiooni sailitamisel ning edasiandmisel. Kui eelnevatel perioodidel uuriti parilikke nahtusi eelkoige korgematel, suguliselt sigivatel organismidel, siis
annaabi.ee 
