Tselluloos referaat
Looduses vastutab tselluloosi sünteesi eest plasmamembraanis paiknev tselluloosi
süntaas. Aktiveeritud monomeerina kasutatakse UDP-glükoosi, mis lülitatakse kasvava
tselluloosiahela mitteredutseerivasse otsa ning glükosiidse sideme tekkega vabaneb UDP.
Sõltuvalt tselluloosi päritolust võib glükoosijääkide arv ahelas ehk polümerisatsiooni aste
(DP) varieeruda vahemikus 2000-20 000. Taimede plasmamembraanis paiknevad tselluloosi
süntaasid rosettidena, mis tagab kasvavate tselluloosiahelate õige orientatsiooni teineteise
suhtes ja võimaldab mikrofibrillide moodustumist. Puhtalt kristallilisel kujul tselluloos looduses
siiski ei esine ning sisaldab ka amorfseid piirkondi, kus ahelad on pakitud ebakorrapäraselt, on
poolikud või painde all. Amorfsele tselluloosi osale on ebakorrapärase struktuuri tõttu
iseloomulik ahelate vaheline nõrgem seostumine, mistõttu antud piirkonnad alluvad hüdrolüüsile
kergemini.
annaabi.ee 
