Vihurimäe
Üks suurimaid jõhkruseid raamatus oli
siiski vist see, kuidas Heathcliff proovis hävitada noore Lintoni, kuigi tal puudus põhjus
otseselt teda vihata. Eriti tundis ta oma jõhkruses rõõmu selle üle, et noorel Lintolil oli
intelligentsi, mille ta nüüd tappa sai.
Tähtsaim asi aga, mis mulle sellest raamatust meelde jäi, oli seal kirjeldatud inimsuhted.
Harva juhtun ma lugema mõnda raamatut, kus väib näha vihkamist ja armastust nii truudes
värvides. Üks koht, mis tõeliselt mu hinge jäi oli Heathcliff Catherini voodi ääres tema kätt
hoidmas karmata majaperemeest, kes ta maha lasta lubas- lausa tundes rõõmu mõtte üle surra
oma armastatu kõrval. Kõige romantilisem asi, mida ma olen ilmselt kunagi lugenud, oli see,
kuidas Heathcliff maeti, kirstu äär lahti Catherini kirstu poole, mis oli sammuti avatud.
Ühtlasi pärineb sellest raamatust üks mu lemmiktsitaate: "Millest meie hinged ka poleks