Viiul
otsa külge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on
kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja
sadul kannavad pillikeeli.
Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad
araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga
mängitavad instrumendid krotta ja trumzeit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk
Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Alles 16.sajandil tulid need õiged kasutusele(viiul,
kontrabass jne.)Viiuli tüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote,
vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne.
Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri
keelepillide pere liikmed - vioola ehk alviiul (muusikute
annaabi.ee 
