Eksamikonspekt
1970ndail aastail A. Mäemetsa (1977, 1977a) poolt koostatud tüpoloogia alusel on Eesti järvede hulgas eristatud
8 põhilist tüüpi (27 alamtüübiga): oligotroofseid järvi on 8%, semidüstroofseid 5,8%, düstroofseid 9%,
eutroofseid 36,4%, düseutroofseid 36,6, alkalitroofseid 2,6%, halotroofseid 1,4% ja siderotroofseid 0,2% (Joonis
2). Tüpoloogia aluseks on looduslik akumulatsioonitüüp. Enamus maailmas levinud kalssifikatsioonidest
põhineb troofsusseisundile.
Eutrofeerumine on veekogu rikastumine toiteainetega, mille tagajärjel hakkab seal vohama fütoplankton ja/või
kõrgem veetaimestik. Tagajärjeks on veekogu vananemine ja kinnikasvamine. Tegemist on loomuliku loodusliku
protsessiga, mida aga inimtegevus võib hüppeliselt kiirendada. Järvede tundlikkus eutrofeerumise suhtes on
erinev, olenedes morfomeetrilistest näitajatest ja puhverdusvõimest, mineraal- ja orgaaniliste ainete sisaldusest
järvedes
annaabi.ee 
