Muistend maailma tekkimisest
luud tema kehas murdusid ja see kahejalgne moondus mingiks uueks
elukaks. Ta oli midagi hundi sarnast. Ta aga oleks juba terve maailma
hävitanud, kui poleks olnud ühte tulipunast lindu, keda hüüti fööniksiks.
Iga päev kohtus libahunt temaga, et rääkida oma muredest. Aga ühel
täiskuuööl sai ebard väga vihaseks. Raev pulbitses tema sees nagu keema
läinud katel. Ta saatis kuuldavale kohutava röögatuse ja siis algas kaos.
Libahunt rebis saart keskelt pooleks. Läänepoole triivivast maast sai
Ameerika, tugeva jalahoobiga eraldas ta Austraalia Aasiast. Tema saba
virutas aga keset allesjäänud saart. Tekkis Vahemeri. Kõikjalt õhkus
suitsu. kuid umber pöörates ei olnud fööniksist midagi järel. Kui hunt oli
aru saanud, mida ta tegi, veeres mööda tema põske alla üks suur pisar,
mis maandus umbes keset seda saart. Sellest pisarast on tekkinud Peipsi
järv. Siis libahunt aga varises tuhaks, mille tuul puhus ühte suurde
hunnikusse. Sellest sai Himaalaja mäestik
annaabi.ee 
