Ajal kui ei olnud veel elektrit
metallpolt või koguni hõõguma puhutud puusöed.
Poltide sissepanekuks oli triikimisvahendil tagaküljel hingedel ukse või
üles-alla käiva luugiga suletav avaus. Polte oli kaks ja neid kuumutati
kordamööda, ikka üks rauas ja teine sedaaegu tules. Süterauad käisid
pealt lahti ja neil oli tagumine luugike üksnes kuumuse õhutamiseks. Ka
raua külgedel olid tihtipeale augukeste või kolmnurksete sakkide read,
ikka selleks, et kuumusel tõmmet oleks.
Mõlemat tüüpi triikvahendeid valmistati kas malmist või messingist,
hiljem terasest, käepidemed olid aga puidust .
Eesti linnades tulid triikrauad kasutusele enam-vähem samal ajal kui
mujalgi maailmas, maarahva seas olid lood teisiti. Vanu laulu- ja
pasunakooripilte vaadates tundub, et nende tublide meeste vammused
said esimest ja viimast korda pressrauda tunda külarätsepa käe all. Aga
elu edenes.
Sütega köetavad ja kõvera korstnaga ehitud triigimasinad põletavad
annaabi.ee 
