Muistne Itaalia, Vana-Rooma algus, Rooma Vabariik ja Rooma langus
Oma võimsuse
tipule jõudis Rooma impeerium Traianuse valitsusajal (98-117 pKr), mil vallutati Daakia (tänapäeva Rumeenia) ja
Mesopotaamia. Need valdused läksid hiljem küll taas kaotsi, kuid sellele vaatamata oli Rooma ülemvõim kindlustunud
kõigis Vahemerd ümbritsevates maades.
Rooma impeerium oli loodud relva jõul ja tema püsimine sõltus samuti tugevast sõjaväest. Nagu juba eelpool mainitud
muutus Rooma sõjavägi aegapidi palgaliseks. Sõdurid olid professionaalid ja treenesid end ainult ühe eesmärgi nimel
kaitsta Rooma riiki. Roomlaste peamine väeüksus oli leegion, mis koosnes umbes 5000 mehest. Alaline sõjavägi koosnes
25 leegionist, mis paigutati keisririigi piirialadele. Seega nüüdsest enam ei pandud nii suurt tähelepanu juurdevallutamisele
kuivõrd seniste alade kaitsmisele.
Rooma impeerium oli õigusriik. Riigikorraldus ja kohtupidamine olid seadustega paika pandud ja seaduse ülemuslikkus
kehtis kõigi inimeste, sealhulgas ka keisri kohta