Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ehituskunst, skulptuur ja maal
Hiljem
muutusid figuurid liikuvamaks, plastilisemaks, natuke naturalistlikumaks ja näod
loomulikumaks. Samas jäid nad olenemata inimese eluaeast nooruslikeks, igavesti ilusateks ja
sportlaslikeks, nagu Myroni Kettaheitja ja Polykleitose Odakandja. Teise tuntud skulpturisti
Pheidiase 12 meetri kõrgune Athena figuur, on krüselefantiin tehnikas puuskulptuur kaetakse
elevandiluu plaatidega, kulla ja ehtsate riietega. Pheidias kujutas skulptuuris väga loomutruult
traperiid, ehk kangast.
Hellenistlikust perioodist hea näide on Praxiteles, kelle töö Apollon sisalikuga on võetud
mütoloogiast ja mehe figuur on muutunud naiselikumaks, pehmemeaks. Hellenistlikul perioodil
läksid figuurid lopsakamaks ja lihaselisemaks. Materialiks oli lubjakivi ja marmor. Reljeefis tuli
skulptuur järjest väljapoole kuni sai vabaplastiliseks teoseks. Hea näide on Laokoon poegadega,
mis jäädvustab surma hetke. Kreeka kunsti tunneme tihti läbi Rooma koopiate.