„Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“
Pilgrimi tema tütre pulmaööl tulnukate poolt ära röövida. Neil trafalmadoorlastel on ajast sarnane arusaam: kui nad
näevad surnukeha, mõistavad nad, et selle vennikesega on hetkel pahad lood, kuid paljudel teistel hetkedel on ta parimas
korras. Nende jaoks pole aeg üksteisele järgnevate sündmuste ahel, millest iga eelmine on lõplikult kadunud, vaid
kõikide olnud, olevate ja tulevaste hetkede kooseksisteerimine. Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab
tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: ,,Eks ta ole".
Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a
Saksamaalt, järgmisel hetkel aga 1967. a Ameerikast, seejärel on ta puuris Tralfamadore'i planeedil, kus kohalikud teda
loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas
annaabi.ee 
