Edvard Munch
Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja
muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava läbi ühe oma vasaku käe
sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis
ka "Nietzsche portree".
Alates 1909. aastast elas Munch Norras. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige
seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi
geeniusemüüdi trafaretile vastupidiselt kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak,
kontakti kompav nii Looduse, Elu kui enesega. Algul pesitses ta Kragerø linnas, kus
ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli
sisekujunduse konkursil. 1912 aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis.
Kragerø’s lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti
kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks 1916 aastal vastu võeti.