Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
Milline saab olla vaimne ideoloogia, kui kultuuri mõiste on täidetud rahva ja ka
haritlaskonna teadvuses tsivilisatsiooni mõiste sisuga?
Meie endine n. ü. defensiivne rahvuslik ideoloogia, mis oli kujunenud eesti rahva
kaitseks võõraste — balti saksluse, härraskiriku, venestumise, saksluse,
kommunismi — vastu, olles saavutanud välisegi võidu, jäi iga aastaga tühjemaks,
kahvatumaks, — anakronismiks. Vana trafareedi järgi korratakse aga ikka veel
tänapäevani samu sõnu rahvuslusest, tehes nägu, nagu oleksid need kõigile
endast mõistetavad, igas hinges rikkalikult konkreetselt sisustatud, jättes tähele
panemata, et mitte üksi kuulajas- lugejas, vaid ka kõnelejas-kirjutajas pole vana-
des vormides enam mingit selget sisu, ei enam vana ega veel uut.
Eesti rahvas osutus kardetavaimas, hingelises vaakuumis, ilma ideoloogiata, ilma
siduva, ühendava aateta, ilma tuleviku tähisteta