Valguskaablite tööpõhimõte avastati 19-ndal sajandil. Mees nimega John Tyndall tegi 1870-ndal aastal katse, kus ta kasutas kahte anumat. Nimelt lasi ta veel voolata ühest anumast teise. Kuna katse tehti päikeselise ilmaga, siis oli näha, et veejuga täitus valgusega. Valgus levis veejoas siksakiliselt ning valguse levimise suund ühtis vee voolu suunaga. Mees nimega William Wheeling patendeeris 1880-ndal aatsal valguse edastamise meetodi, mida kutsutakse ,,valguse torustamiseks" ( inglise keeles ,,piping light " ). Wheeling uskus, et kasutades peeglitega torusid, suudab ta saata valgust ühest toast teise samamoodi, nagu me tänapäeval saadame vett torustikuga üle maja laiali. Kõigest hoolimata, polnud see idee jätkusuutlik. Samal aastal leiutas Alexander Graham Bell optilise hääle edastamise süsteemi, millele ta pani nimeks ,,photophone". See seadeldis kasutab valgust, et kanda inimese häält 200 meetri kaugusele.
Mees nimega John Tyndall tegi 1870-ndal aastal katse, kus ta kasutas kahte anumat. Nimelt lasi ta veel voolata ühest anumast teise. Kuna katse tehti päikeselise ilmaga, siis oli näha, et veejuga täitus valgusega. Valgus levis veejoas siksakiliselt ning valguse levimise suund ühtis vee voolu suunaga ( Pilt 1 ). Pilt 1. John Tyndalli eksperiment Mees nimega William Wheeling patendeeris 1880-ndal aatsal valguse edastamise meetodi, mida kutsutakse ,,valguse torustamiseks" ( inglise keeles ,,piping light " ). Wheeling uskus, et kasutades peeglitega torusid, suudab ta saata valgust ühest toast teise samamoodi, nagu me tänapäeval saadame vett torustikuga üle maja laiali. Kõigest hoolimata, polnud see idee jätkusuutlik. Samal aastal leiutas Alexander Graham Bell optilise hääle edastamise süsteemi, millele ta pani nimeks ,,photophone". See seadeldis kasutab valgust, et kanda inimese häält 200 meetri kaugusele.
annaabi.ee 
