M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
sängi, aru saades, et kogu linnas oli ainult tema üksi jäädavalt ja igavesti kadunud hing.
Sel ööl tõusis hirmus torm suure vihmavalingu, kohutavate kõuekärgatuste ja pimestavate
välgusähvatustega. Tom peitis pea teki alla ja ootas hirmuga oma otsa, sest ta ei kahelnud
põrmugi, et kogu see segadus oli tema pärast. Ta uskus, et ta oli taevaste võimude kannatuse
viimse piirini viinud ja et see oli nüüd tagajärg. Talle oleks võib-olla ülearuse toredusena
ja laskemoona raiskamisena tundunud tappa üht mardikat suurtükiväepatarei tulega, kuid
selles ei leidnud ta midagi ebakohast, et temasuguse putuka hävitamiseks maapinnalt tekitati
selline kulukas äikesetorm.
Vähehaaval hakkas maru raugema ja vaibus oma ülesannet sooritamata. Poisi esimene
impulsiivne mõte oli
136
tänulik olla ja meelt parandada, kuid siis otsustas ta oodata, -- sest võib-olla ei tulegi enam
tormi.
Järgmisel päeval olid arstid jälle kohal: Tom oli uuesti haigestunud