M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Tom Sawyer olla oli hea ja
mõnus; mul oli rahulik ja mugav olemine, kuni viimaks kuulsin auriku ähkimist alt jõelt. Siis
ütlesin endamisi: oletame, et Tom Sawyer tuleb selle laevaga -- ja oletame, et ta äkki astub
siia
sisse ja hõikab mu nime, enne kui ma saan märku anda, et ta suu peaks -- sihukest asja ei
võinud
lasta sündida -- see poleks sugugi klappinud. Pidin minema maanteele teda varitsema.
Ütlesin
siis, et lähen linna ja toou oma pakid. Vanahärra kippus kaasa tulema, aga ma ütlesin ei;
ütlesin,
et võin isegi hobust juht ida ja et ta parem ärgi tülitagu ennast minu pärast.
Sõitsin tsiis vankriga linna; poolel teel sõitis mulle teine vanker vastu; olin kindel, et Tom
Sawyer tuleb, peatasin hobuse ja jäin teda ootama. Ütlesin: «Pea!» Vanker peatus ja Tomi suu
läks pärani lahti; ta neelatas kaks või kolm korda, nagu oleks tal kurk kuiv olnud, ja ütles siis:
«Ma pole sulle ilmaski paha teinud