M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
Nad olid hakanud vahepeal kükast alla minema. Keset orgu nende ees seisis kuupaistes maja,
kus «kummitas», täesti eraldi. Tara oli ammu kadunud maja übert, vä antaimed looklesid isegi
trepil, korsten ävardas kokku variseda, aknaklaasid puudusid ja üs katusenurk oli sisse
vajunud.
Poisid vaatasid maja veidi aega, endamisi lootes näa sinist valgust aknast mö oda vilksatamas,
pö ordusid siis tasakesi kõeldes, nagu see sobis sel kella-ajal ja selle's übruses, kaugele
hüakule, et tontlikust majast võmalikult eemale hoiduda, ja sammusid kodu poole läi metsa,
mis
kaunistas Cardiffi küka tagaküge.
27. PEATÜKK
Järgmisel päeval lõuna paiku ilmusid poisid kuivanud puu juurde oma tööriistade järele. Tom
kibeles salapärasesse majja minna; Huck soovis ilmselt sedasama, kuid ütles äkki:
«Kuule, Tom, kas sa tead, mis päev täna on?»
Tom loetles mõttes möödunud nädalapäevi ja tõstis siis jahmatunult pilgu:
«Heldus! Seda ei tulnud mulle meeldegi, Huck!»