Nõukogude avangard ja kunstirühmituste teke 1960. aastatel
noortekultuuri algust oma muusika, krijanduse ja visuaalkulltuuriga. Kõige olulisem
om, et loobuti otsustavalt mõtteviisist, mis pidas traditsioonilist Pariisi kooli esteetikal
põhinevat maalikultuuri eesti kunsti identiteedi kandjaks.
Kuuekümnendate lõpus hakati identiteeti otsima viisil mis põhines mitte
traditsioonil aj slele kaudu sidemeotsimisel lääne kultuuriga, vaid aktsepteerides
kaasaegset elu ja selle toimismehhanisme sellisena, nagu muutuv keskkond neid
esitas. Selleks, et luua omaenese identiteet, polnud mitte vaja siduda ennast
minevikuga, vaid tuli ennast sellest lahti siduda. See oli kõige tähtsam murrang
eesti sõjajärgses nõukogude kunstis.
Hoiakud taolises olukorras võisid olla küll erinevad, kuid koos moodustasid nad
kohaliku popkultuuri olemuse.
Esimesed põhimõttelise muutuse märgid ei tulnud mitte kunstnike vaid
muusikute kaudu, läbi häppeningide.