Rooma vallutused
Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii
ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele
lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige
kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine
ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Peale nende oli
leegionides veel mitut liiki käsitöölisi ja toiduvalmistajaid.
Sõjaväes valitses vali kord, et virgutada sõjamehi käsu täitmisele. Oli harilik nähtus, et
isegi kõige väiksemale eksimusele järgnes karistus. Tegevas sõjaväes, kui lahingut polnud
ette näha, ehitasid roomlased endile korrapärase leeri, mis oli kaitstud valli ja kraaviga.
Niisuguses kindlustatud leeris oli sõjavägi hästi kaitstud vaenlase ootamatu
kallaletungimise vastu.
Kindlasti tulebki roomlaste suur vallutuste edu sellest , et neil oli hästi organiseeritud