See on üsna suur ja tülikas töö. Siis võidakse lahendada ülesanne, mille tulemusena määratakse kindlaks süs- teemist ülekandevõrgu kaudu maksimaalkoormusel jaotusvõrkudesse antav optimaalne reaktiivvõimsus QÜ , mis tuleb jaotada optimaalselt ülekandevõrgu (jaotusvõrke toitvate) alajaamade vahel (joonis 3.2). Sellise ülesande lahenda- miseks on vaja vastavat optimeerimismeetodil põhinevat arvutiprogrammi. Edasi saab leida igast alajaamast j toidetavas jaotusvõrgus vajaliku sum- maarse kompensaatorite võimsuse Q K j selle võrgu summaarse reaktiivkoor- muse Qj ja põhivõrgust antava reaktiivvõimsuse QÜ j vahena Q K j = Q j − QÜ j . Kuna kahenivoolise ülesande lahendamine (optimeerimine) on keerukas ja te- kitab praktikas väga suuri probleeme, siis kasutatakse sageli ka üsna lihtsat meetodit, mille puhul määratakse algul kindlaks põhivõrgu alajaamadele üht-
c. Joonis 1.15 32 VT2. Antud ajavahemiku vältel laadub kondensaator vastassuunalise polaarsusega pingega ning see protsess kordub jälle. Nagu harilikult vähendab MOSFET-transistoride piiratud tööpinge vaheldi tõhusust ning trafode abil pole seda probleemi võimalik lahendada. Antud olukord esineb üha sagedamini samuti nagu kütuseelementidega toidetavas seadmes, kus sisendpinge on madal (reeglina 25V ja 60 V), kuid nõutav väljundpinge vastab harilikult vahelduvpingete standardile, nt 110 V või 230 V. See aga tähendab, et pingete ülekandesuhe on 5 ja 9 juhul, kui kütuseelement töötab nimivõimsusel. Resonantsvaheldid, mis on toodud joonisel 1.17, koosnevad lülitusahelast VT1...VT4 ja madalapingelisest resonantsahelast LC. Resonantsahela LC maksimaalne sagedus on + +
annaabi.ee 
