Juhtumite kirjeldused
eriti lubada, aga isa kuidagi ikka saab.
Püüab kirjeldada seda, mida narkootikumid talle pakkusid: "Kõigepealt muidugi seda tunnet,
et ma pole mitte sugugi teistest kehvem, et ei pelga ma midagi. Huvitav oli, et mida see
,,kaif", millest kõik rääkisid, endast õige kujutab." Sellega pidada olema nii, et kui neid
mõned korrad proovinud oled, siis nagu üldse ei saa ilma olla. Ärkad, tormad välja, kust
hankida raha, et uut doosi saada. Hangid, muretsed, kaifid koos sõpradega, toibud, hangid -
ikka nagu orav rattas.
Tema sõnul sellelt rattalt vabast tahtest maha ei astuta ja ega polegi eriti kuhugi astuda.
"Kutsekooli keevitamist õppima või?" Pealegi olevat terve nende linn ja maakond täis ilma
tööta keevitajaid.
Muu eriala? "Aga kas siis muude tööliserialade lõpetanutel on meie kandis tööd võimalik
leida? Ei olevat. Tunnistab siiralt, et tahaks ainult sportlane olla.
"Siin vanglas sain ma nüüd teada, et olen saanud selle viiruse. Noh, ehk mõni aasta ikka