M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Kas Stephen oli haige.
Kui hinge heitis ta
Ja vanemad jäid valus
Nii üksi leinama?
Ei, polnud see ta saatus;
Noor Stephen Dawling Bots
Siit ilmast äkki lahkus,
Tal järsku tuli ots.
Ei piinand teda köha,
Ei leetrid vaevanud,
Ka palaviku kuumus
Ei närtsitand ta suud.
Ei armuvalu murdnud
Ta südant muretut,
Ei seedimiserikked
Noort hinge hukanud.
Ah ei. Vaid pisarsilmi
Nüüd kuulge, sõbrad ka:
Ta lahkus siit maailmast.
Sest kaevu uppus ta.
Arst äratada proovis
Veest välja tiritut.
Polnud kasu tema soovist --
Haud ohvri pärinud.
Kui Emmeline Grangerford võis sihukesi luuletusi teha, enne kui ta neljateistkümne aastane
oli, siis võib arvata, mis ta edaspidi oleks võinud teha. Buck ütles, ta olevat luuletusi otse
käisest puistanud. Tal ei olevat tarvitsenud peatuda, et mõelda. Ta olevat ühe rea paberile
visanud, ja kui ta ei olevat sellele riimi leidnud, siis olevat ta selle otsekohe maha
kustutanud ja uue rea -- laks! paberile visanud, -- ja ikka nii edasi