Betti Alveri (Elisabet Talviku) looming
Oneginist mõjutatult kirjutas proosapoeemi ,,Viletsuse komöödia" 1935 ning poeemi ,,Lugu
valgest varesest" irooniline tõusikliku seltskonna kujutus; poeem ,,Vahanukk" 1934;
esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936); ,,Pirnipuu" 1936; poeemikogu ,,Mõrane peegel"
1939; poeem ,,Pähklikoor"1937; poeem ,,Raudsed roopad" 1942 rahva saatusest;
regilaulusarnane ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele.
,,Leib"; album ,,Ammukaar" 1942 sisaldab 10 sõjaaegset tippluuletust; valikkogud
,,Tähetund" 1966, ,,Eluhelbed"1971, ,,Lendav linn"1979; viimase perioodi luule kogus
,,Korallid Emajões" 1986 mõtestab elu ja selle ohte. Poeemid ja ballaadid "Must täht",
"Kaks saarlast", "Kantsler" on eesti luule väärtuslikuimad. ,,Tulipunane vihmavari"
Alveri paistab silma kunstilise küpsusega. Olla inimene tähendab tema jaoks teenida ja
nautida kunsti, olla looja.
Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu
annaabi.ee 
